18. juunil korraldas Põllumajandus- ja Toiduamet huvilistele infopäeva „Kahejalgne – loomataudi kõige suurem risk?!“, kus anti ülevaade loomataudidest, nende ennetamisest ning valmisolekust.
Loomataudide levik on tõusuteel, mis seab erinevatele osapooltele erinevaid väljakutseid. Kliima soojenemisega ohustavad meid taudid, mida pole varem põhjapool nähtud. Enamik loomataude on väga suure majandusliku mõjuga, sh tuues kaasa loomade massilise hukkamise. See omakorda mõjutab inimeste toidulauda ja toidujulgeolekut.
Eestil on kogemus erinevate loomataudidega nagu näiteks lindude gripp ja sigade Aafrika katk. Siiski on kesk-Euroopas levimas suu- ja sõrataud, mida pole Eestis olnud üle neljakümne aasta. Samuti on üha põhjapoole liikumas taudid, mis olid justkui lõunamaade probleemiks, nt lammaste katarraalne palavik, väikemäletsejaliste katk, Lääne-Niiluse viiruse palavik.
Põllumajandus- ja Toiduameti loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja Olev Kalda tegi väikse ülevaate, kust kaudu ja kui efektiivselt levivad taudid. Ta tõi näiteks Ühendkuningriikide 2001. aasta taudileviku, kus oli konkreetne juhtum, kuidas liikus ühest farmist kiiresti viirus edasi ja lõpuks oli 2000 farmi nakatunud ja majanduslik kahju ca 8 miljardit naela.
Samuti tegi ta kiirülevaate sigade Aafrika katku algsest levikust. Ta tõdes, et osasid asju oleks inimeste tegevusi kontrollides saanud päris mitmed asjad ära hoida.
Infopäeval toimus ka vestlusring, kus osalesid lisaks Olev Kaldale Agrone OÜ (toidutootjate kontsern) juhatuse liige Margus Muld, Maaülikooli professor Arvo Viltrop, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja esindaja ja tõusigade aretusühistu nõukogu esimees Timo Vunder ning loomaarst Mariliis Lepikult. Vestlusringi modereeris Märt Treier.
Vestlusringis peatuti lähemalt suu- ja sõrataudil, muuhulgas räägiti bioturvalisusest ja loomapidajatest ja info koordineeritusest. Näiteid toodi ka sigade Aafrika katku ja lindude gripi kohta.
Loomakasvatuse ja loomaarstinduse olukord Eestis
Üldiselt hinnatakse Eesti loomakasvatuse ja loomaarstinduse taset kõrgeks. Samas loomaarst tõdes, et eksperte napib.
Eraldi tõsteti esile sigade ja veiste pidamise standardeid suurtes farmides, kus bioturvalisus on hästi tagatud. Märgiti ka ära, et väiketalunikel on sageli vähem ressursse, et samu standardeid järgida.
Bioturvalisus ja taudide ennetamine
Peamine fookus oli suu- ja sõrataudi ning Aafrika seakatku ennetusel. Toodi välja, et bioturvalisuse tase Eestis on rahvusvaheliselt kõrge, kuid selle hoidmiseks on vaja pidevat teadlikkuse tõstmist ja investeeringuid.
Probleemiks peeti inimeste ja masinate liikumist farmide vahel, mis võib haigusi levitada.
Suhtumine ja teadlikkus loomapidajate seas
Suur erinevus väiketalunike ja suurtootjate vahel oli see, et kuigi väiketootjatel võib olla teadlikkus hea, siis puudu jääb rahalistest ressurssidest.
Lisaks pole mõned väiketootjad valmis rakendama vajalikke meetmeid, kuna need tunduvad tülikad või kulukad.
Riigi roll ja meetmed
Veel peatuti riigi toetusmeetmetel, sh räägiti rahalistest investeeringutest (nt 1,5–3 miljonit eurot), millest saavad reaalselt kasu vaid vähesed.
Vestlusringis tõdeti, et kontrollide eesmärk peaks olema mitte ainult karistamine, vaid ka selgitamine ja juhendamine. Riik on teinud palju, aga kriitikat sai info koordineerimise ja talupidajate teavitamise ebaühtlus.
Ühiselt jõuti arusaamale, et riiklikul tasandil tuleb senisest rohkem panustada koordineeritud info jagamisse ja praktilistesse juhistesse. Taudi leviku ennetamine eeldab siiski kõigi huvirühmade usalduslikku ja selget koostööd.
