Põdra-aasta on jõudnud poole peale ja ilmunud on Keskkonnaagentuuri poolt värske ,,Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2025“.
Vaata ulukiseire aruannet siit.
Jahiseaduses paika pandud
Vastavalt jahiseaduse 3 peatükile ja § 21 lõike 4 alusel:
(4) Igal aastal koostab käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel määratud asutus ulukite seire aruande. Seirearuanne peab sisaldama järgmisi andmeid:
1) ulukiasurkonna seisundi kirjeldus;
2) ulukiasurkonna seisundi muutus;
3) ulukiasurkonna seisundi prognoos ja ohutegurid;
4) uluki soovituslik küttimismaht ja -struktuur.
See aruanne on osake töömaterjalist jahindusnõukogudele, kes jahiseaduse § 22 lõike 1 alusel kasutab seda:
Põdra, punahirve, metssea ja metskitse küttimismaht ja -struktuur lepitakse igal jahiaastal jahipiirkondade kaupa kokku jahindusnõukogus, lähtudes käesoleva seaduse § 21 lõikes 4 nimetatud aruandest ja jahipiirkonna kasutaja ettepanekust.
Seega lähtudes jahiseadusest, mis kehtib alates 2013. aastast on Keskkonnaagentuuri soovitus soovituslik, mitte kohustuslik ja jahindusnõukogud oma otsustes peavad lähtuma kahest asjast, mitte ainult agentuuri soovitusest, vaid ka jahipiirkonna kasutajate ettepanekust.
Igal juhul tasuks jahipiirkondadel enne kokku saada jahindusnõukogu liikmetega ja nõu pidada milliste numbritega kokkulepped lähiajal saavutatakse. Tänane olukord on ju oluliselt muutunud, seoses olukorraga 20. märtsil. Jahipiirkondade kasutajatel on rohkem infot muutuste ja järglaste olemasolu kohta. Samuti on pigem olulisem soovitus peidus tekstis kui numbrites.
Arvukus ja mõjutused
Uus jahiseadus, mis on hakkas kehtima aastal 2013 on muutnud palju jahindust ja eriti avaldanud mõju ka meie sõraliste ja kiskjate populatsioonile.
Kõige suurem mõju aga on meie metsadele, sest kahjustused on suudetud viia minimaalseteks, mis on ulukile eluks vajalik ja metsaomanikule talutav. Nii kaua kui on olemas Eesti metsad ja Eesti ulukid on väike kahju metsades olemas, aga talutav.
Laias laastud on meie suurkiskjad kõigi aegade suuremas arvukuse tipus ja sõraliste arvukus on langenud. Mitte muidugi iga sõraline aga igaühel on oma rada käia ja oma käekäik.
Metskitse arvukus
Metskits on langenud arvukuse poolest jälle madalseisu, kuigi teda põhitoiduna kasutava ilvese arvukus on peale 10 aastast kosumist jälle kõrgele tasemele (99 pesakonda) jõudnud, mis teeb arvukuseks pea 800 isendit.
Alates 2015. aastast on keskkonnaagentuur seirearuannetes soovitanud küttida metskitse igal aastal teatud hulk, kuid jahimehed on küttinud alates 2015-2023 vähem soovitatust, 32 675 metskitse.
See on päris suur kogus ja võiks võtta seda kui kogust, mida meie kiskjad aastas loodusest ära söövad. Eelmise aasta väitel langes kiskjate söögiks 40 000 metskitse. Ainult eelmisel hooajal kütiti rohkem kui soovitati, kuid seda põhjusel, et mandri Eestis soovitust ei olnud. Küll aga oli see meie saartel, kes kokku küttisid 41,5% kogu eelmise hooaja küttimisest ehk 5488 isendit.
Soovitus jahindusnõukogudele
Arvukus on veel langenud, mistõttu soovitame kõikidel Mandri-Eesti maakondlikel jahindusnõukogudel metskitsede kohustuslike minimaalseid kasutajatele mitte määrata ja vajadusel piirduda vaid sümboolsete soovituslike mahtudega.
Erandina võiks metskitsi küttida vaid kahjude ohjamiseks värskete ja ulatuslike metsa- ja liikluskahjudega seotud piirkondades ning konfliktsetes kohtades tiheasustusalade vahetusläheduses, kus suurkiskjate mõju puudub või on väga tagasihoidlik.
Saare ja Hiiu maakonnas võib metskitse küttimist jätkata eelnevate aastatega sarnastel põhimõtetel (sokkusid ja kitsi suhtes üks kits ühe soku kohta). Hiiumaal võiks küttimismahtu vähendada. Nii metskitse kui ka temast oluliselt sõltuva ilvese asurkonna hea käekäigu huvides tuleks hundi arvukus hoida kindlasti suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskavas eesmärgiks seatud piirides.“
Punahirve arvukus
Punahirve käsi käib veel hästi, sest tema populatsioon on kõigi aegade tipus ja selle aasta seisuga on Eestis ületanud hirve populatsioon meie põdrapopulatsiooni arvukuse ja saavutanud arvukuseks 10 500–11 500 isendit. Sellest lähtuvalt kütiti eelmisel hooajal Eestis jälle kõigi aegade rekordarv punahirvi, 3645 isendit.
Loomulikult veab seda rekordit Saaremaa, kus kütiti eelmisel hooajal rekordarv punahirvi (2597), mis moodustab koguni 71,2% kogu kütitud punahirvest. Ka sellel aastal võib tulla uus rekord, sest keskkonnaagentuuri soovitus on pea 10% suurem kui eelmisel aastal kütiti – 4000 isendit.
Soovitus jahindusnõukogudele
2025. aasta jahihooajal on kindlasti vajalik punahirve küttimiskvoodi kehtestamine saartele ning ka kõigile neile Eesti mandriosa jahipiirkondadele, kus 2024. aasta kevadel on jahipiirkonna kasutaja hinnanud hirve arvukuseks viis või enam isendit. Arvukuse tõusu vältimiseks ning ka langetamiseks soovitame orientiirina maakondlike punahirvede küttimismahtude määramisel kasutada ulukiseirearuandes esitatud küttimismahtusid.
Metssigade arvukus
Metssigadega on aga hoopis tõsisemad lood. Sigade Aafrika katku leviku algusest on möödunud 10 aastat ja kõik kordub taas. Kahjuks on see nii ja levik lõunapoolt põhjapoole suureneb ja on jõudnud otsaga nii Jõgevamaale kui ka juba Raplamaale.
Viiruspositiivseid metssigu on viimase aasta jooksul tuvastatud kümnes maakonnas. Oht viiruse laiemaks levikuks ja nakkusjuhtumite arvu oluliseks kasvuks on suur.
Kuigi eelmisel hooajal kütiti 1253 metssiga rohkem kui 2023/2024 hooajal, siis arvukus on jätkuvalt tõusuteel kui languses. Seda hindavad ka jahimehed ise, et arvukus on tõusnud. Need maakonnad, kes on juba katkuga pihta saanud, on arvukus langenud ja langenud tugevalt. Teised maakonnad peavad seda langetama.
Jahipiirkondadele, kes tahavad aru saada, kust tuleb selline küttimis soovitus maakonda, soovitame vaadata seirearuandest lk 44 koostatud parempoolset tabelit, kus on arvestatud lisaks jahipiirkonna kasutajate poolt antud arvamushinnangule ja eelmise hooaja 2024/2025 kütitud kesikute ja täiskasvanud isendite arvu.
Soovitus jahindusnõukogudele
2025. jahiaastal tuleb arvukuse tõusu ja uute SAK puhangute riskide suurenemise vältimiseks kõikides jahipiirkondades metssigu küttida vähemalt asurkonna juurdekasvu ulatuses ning piirkondades, kus varakevadine (jahihooaja järgne/poegimisperioodi eelne) asustustihedus ületab taset 3 isendit 1000 ha kohta, tuleks arvukuse langetamiseks küttida juurdekasvust oluliselt enam.
Keskkonnaagentuur soovitab küttimismahtude määramisel arvestada nii jahipiirkonna kasutaja poolt esitatud küttimissoovide, eelneva hooaja küttimistulemuste ja arvukushinnangute suhtelisest osakaalust vastava maakonna koondandmetes ning eelneval jahihooajal määratud küttimismahu täitmist/vastavust saavutatud küttimistulemusega. Kindlasti tuleb küttimismahtude jaotusel arvestada ka metssigade poolt tekitatud kahjude esinemise ja ulatusega jahipiirkonnas ning ka SAKi levikuriskidega. Samuti soovitavad na arvestada ka üle Eesti paiknevatelt seirealadel tehtud hirvlaste pabulahunnikute loenduse käigus metssea tegevusjälgede kohta kogutud infoga.
Juhul kui maakondlikus jahindusnõukogus kokkulepitud küttimismahtu on vaja Keskkonnaametil suurendada, soovitatakse maakondliku küttimismahu ümberjaotamisel lähtuda jahindusnõukogu poolt eelnevalt määratud küttimismahu jahipiirkondade vahelises jaotusest maakonnas.
Piirkondades, kus on leitud SAK positiivseid isendeid, tuleks vältida metssigu rohkem liikuma ajavaid jahipidamise viise (ajujaht, jaht koertega). Peibutus- ja varitsusjahi kõrval soovitame taudi kolletes ja nende vahetusläheduses kaaluda alternatiivina ka püünisaedade kasutamist.
Meeldetuletus
EJS tuletab meelde, et vähetähtis ei ole ka 2024/2025 hooaja kokkuvõtteid tehes Viljandimaa ja Pärnumaa jahindusnõukogude otsused, mis viitasid selgelt sellele, et nendes maakondades jäi küttimismaht täitmata. Selle otsuse taga ei olnud ei maa- ja metsaomanikud ega ka jahimehed, vaid Keskkonnaamet.
Jahindusnõukogud peaks kokku tulema kindlasti metssigade jaotuse jaoks mitmeid kordi, mitte ainult ühe korra, et jagada maakonna limiit ise jahipiirkondade vahel ära nii, et maakondade limiit saaks täidetud ja kõikidel jahipiirkondadel samuti, sest jahindusnõukogu saab oma otsuseid alati muuta ja korrigeerida. Praktika näitab seda, et ka seda on vaja teha.
Põdra arvukus
Meie metsade au ja uhkus, aasta loom 2025 – põder. Siin võib kokkuvõtvalt kindlalt väita, et jahindusnõukogud on võtnud agentuuri minimaalset soovitust alati tegelikuks aluseks ega ole lähtunud tekstis toodud soovitustest, mis on veel olulisemad kui see number.
Keskkonnaagentuur on võtnud eesmärgi, et selleks, et põdra populatsioon oleks tugev ja jätkusuutlik, tuleks hoida seda vahemikus 10 000–11 000 isendi vahemikus.
Vaatamata sellele, et jahipiirkonnad on viimasel neljal aastal küttinud agentuuri min. soovituse piiril või alla selle on põdra arvukus langenud võetud eesmärgi miinimum tasemeni ja langenud 1500–2000 isendi võrra.
Olgu siinkohal meelde tuletatud, et 2022. aastal hindas agentuur arvukust 11 000–12 500 isendi piires. Kui võrrelda jahimeeste hinnangut ajaloos ja KAURi hinnangut täna, siis oli põdra arvukus sellel tasemel aastal 2001–2002. Samas aastal 2001 lubati meil sellise arvukuse tasemel küttida 2384 põtra.
Sisuliselt oli see aeg ajaloos, kus põdra arvukus oli just taastunud 10 000 isendini enne eelmist järsku arvukuse langust 1994-1995. aastal. Selleks kulus aga 10 aastat. Ajaloo õppetund oli siis, et jahimeeste hinnang oli õigem 12 200 isendit ja juurdekasvu juures + 35% oleks pidanud küttima 4270 isendit, aga riigi poolt tõsteti limiit 6600-ni ja see viga mängiski ennast kätte ning küttimine langes alla 2000 järgmiseks 6 aastaks.
Jahimeeste hinnang arvukusele 2025. a kevadel on 7760 isendit ja selline hinnang oli jahimeestel aastal 1998, kuid võrdluseks, et siis lubati meil sellise arvukuse juures küttida 1761 põtra. Täna on minimaalne soovitus 3200–3570 isendit. Kuigi Harry Ling raamatus „Põder“ on juurdekasvu protsendi toonud 25-32,7% juures.
Vanemad jahimehed mäletavad, et jahimaa korralduskavades oli kirjas, et küttimise planeerimisel on põdra juurdekasv 20–35%. Minu jahipiirkonna kümne aasta kokkuvõttes on keskmine juurdekasv 36,7%.
Siit peaks selgeks saama, et kui arvestada juurdekasvu protsenti liiga suureks, siis kütime rohkem kui juurde tuleb ja arvukus langeb. Kui aga arvestame liiga väikeseks, siis kütime alla juurdekasvu ning arvukus tõuseb.
Sellest viimasest väitest on lihtne tõestus sellel, miks alates 2003. aastast, kui riiklikult hoiti talvituva karja suuruseks 12 000 isendit, arvestati liiga väikseks juurdekasvu ja põdrapopulatsioon tõusis 19 500 isendini.
Viimased paar aastat on KAUR jaganud jahindusnõukogudele teadmisi ja soovitusi, mida aga praktikas kasutatud ei ole. Kordame need üle.
Põhiline, mis on kõige aluseks, kui jagatakse uue hooaja 2025 limiite, on ikkagi kahjustused, aga neid pole ja need langesid minimaalseks juba 2019. aastal. Seega mingit põhjust jahimeestel nõustuda KAUR-i soovitusega ei ole.
Praegu peame ise välja astuma põdra populatsiooni toeks ja küttima mõistlikult. Kahjuks me ei saa piisavalt reguleerida kiskjate ülekasvanud arvukust, seega aga mida saame on see, et peame vähendama põdra küttimist. Kas keegi teab kui palju on tänaseks ära söönud põdravasikaid hundid, karud, ilvesed ja šaakalid? Keegi seda ei tea, seega peame küttima pigem säästlikumalt kui tahaksime.
Ulukiseire kokkuvõtte põdra asurkonnast
Põdra talvituva asurkonna suurus eelneva aasta jooksul on pigem veidi langenud ja seda eeskätt põdra arvu selgemalt märgatavama vähenemise tõttu Pärnu- ja Viljandimaal. Piirkondlikud erinevused nii põdra asustustiheduses kui ka selle muutuste ulatuse ja suuna osas on küllalti suured. Põdralehmade kõrgetele sigimisnäitajatele vaatamata oli asurkonna reaalne juurdekasv 2024. aasta sügisestele vaatlusandmetele tuginevalt siiski tagasihoidlik (~35%). Kesise juurdekasvu üheks peamiseks põhjuseks võib pidada tugevat kisklussurve, mis tingitud karu ja hundi kõrgest arvukusest.
Hundist lähtuv kisklussurve põdrale on eelnevatel aastatel olnud selgemini tajutav riigi edelaosas, karu mõju ida- ja keskosas. Kuna põdra asurkonna suurus ja ka põtrade poolt tekitatud metsakahjud on mõõdukal tasemel ning suurkiskjate surve asurkonnale küllatki suur, soovitab agentuur maakondlikel jahindusnõukogudel jahipiirkondadele küttimiskohustuste määramisel lähtuda soovitatud kvoodivahemiku madalamast väärtusest, jättes sellest suuremas mahus küttimise üle otsustamise jahipiirkonna kasutajate teha.
Nagu eelnevalt mainitud, on piirkondlikud erinevused põdra asustustiheduses suured ning endiselt leidub nii väga kõrge asustustihedusega piirkondi, kus küttimissurvet võiks võrreldes eelneva hooajaga suurendada ning palju on ka selliseid, kus väga madalale langenud asustustiheduse tõttu tuleks küttimismahte vähendada. Mitmetes väga madala asustustihedusega jahipiirkondades on põhjendatud ka põtrade küttimisest 2025. aasta jahihooajal sootuks loobuda.
KAUR-i täiendav soovitus jahindusnõukogudele
Põdra tekitatud kahjude ja nende tekke riskide vähendamisel tuleks küttimismahte võrreldes eelneva aastaga suurendada üksnes kõrge põdra asustustiheduse ja/või sagedaste ja kõrgete põdrakahjustustega piirkondades.
Madalama asustustihedusega piirkondades, kus olulised kahjustused puuduvad ja eelneval jahihooajal on esinenud suuri raskusi jahindusnõukogude poolt määratud miinimumkvootide täitmisega, tuleks küttimismahte langetada. Lihtsakoelisi kvoodi jaotusprintsiipe – vähendades või suurendades küttimismahtu kõikidele jahipiirkondadele ühtemoodi – tuleb kindlasti vältida.
Kohalikele oludele paremini vastavate suunisteni jõudmiseks soovitab KAUR jahindusnõukogudel teha otsused põdra maakondlike kvootide jaotuse osas alles pärast põhjalikumat eeltööd värskete kahjustuste leviku ja olemasoleva seireinfoga. Kuna jahihooaeg põdrale algab alles 15. septembril, soovitame põdra küttimiskvootide jaotust puudutavad otsused langetada teistest sõralistest eraldi jahindusnõukogude koosolekul ja seda kasvõi alles augusti lõpus.
Põdraasurkonna looduslähedase demograafilise struktuuri säilitamise huvides soovitame üldjuhul küttida põdrapulle ja -lehmi ligilähedaselt võrdsel tasemel (üks pull ühe lehma kohta).
Põdravasikate osakaal kütitud isendite seas tuleks asurkonna normaalse uuenemise huvides, sõltuvalt vasikate rohkusest, hoida vahemikus 23-33%. Taaskord tuleb rõhutada, et soovitatud vasikate osakaalu järgimisest on märksa olulisem jälgida, et asurkonna normaalseks uuenemiseks moodustaks jahihooaja järgses asurkonnas vasikad vähemalt 25%. Seega, kui vasikate soovitatud määral küttimisega on nende vähesuse tõttu piirkonnas tõsiseid raskusi, siis igati mõistlik otsus on jätta mõni vasikas küttimata.
Jahipiirkondade kasutajatel on soovitav hoiduda täiskühvelsarvi kandvate pullide, kelle sarve kühvliosa moodustab kummagi sarvelaba valendikust enam kui poole, küttimisest, olenemata sarvede suurusest. Eesmärk on suurendada meie põdraasurkonna looduslähedust.
Pullide küttimisega soovitame alustada sarnaselt lehmade ja vasikate küttimisega alates oktoobrist. Jahi vastu septembri teises pooles räägib asjaolu, et see kattub populatsiooni tuumiku jooksuajaga, mil viljastatud järglased on kõige elujõulisemad. Dominantsete pullide kõrvaldamine just sel ajal on populatsiooni elujõulisuse seisukohast kahjulik. Säilitades dominantse põdrapulli septembris, on tema panus järgnevasse põlvkonda tunduvalt tõenäolisem ja tema ära küttimise kahjulikkus populatsiooni elujõulisusele väiksem. Suurem pullide arv ja konkurents jooksuajal on asurkonnale tervikuna kasulik.
EJS-i soovitusklik küttimismaht ja KAUR-i soovitusliku mahu võrdlus
Nagu tabelist näha, on jahimeeste küttimissoovi ja KAUR minimaalse soovitus tasemel, kus kõik maakonnad saavad teha sammu tagasi ja anda panuse suurema ja tugevama põdrakarja talvituma jäämiseks.
EJS-i soovituses on arvesse võetud eelmisel hooajal kütitud põtrade hulka, tegelikult kütitud vasikate osakaalu selles ja taset, kus saaks küttida struktuurselt ja pullide üle küttimist vältida.
Kui mõõdukas kõrvalekalle kütitud isendite soolises jaotuses suurt probleemi ei tekita, siis liialdada ühe või teise soorühma eelisküttimisega, eriti kui see on ristivastupidine soolise jaotusega looduses, ei tohiks.
Kui me jahimeestena ei kasuta seda võimalust, siis teeme „karuteene“ iseendale ja arvestades karude arvukust ja selle käest ära läinud arvukust, mida pole võimalik enam ka ohjata, siis kindluse mõttes tuleb küttida pigem tagasihoidlikumalt kui KAUR-i soovituse tasemel.
Priit Vahtramäe
EJS-i põdra töögrupp
